(3) Liit on juba võtnud mitu meedet, et parandada tarbijate, kauplejate ja õiguspraktikute teadlikkust tarbijaõigustest, parandada tarbijaõiguste rakendamist ning tugevdada tarbijate õiguskaitset.
Liikmesriikide õiguses on siiski veel puudusi seoses tõeliselt tõhusate ja proportsionaalsete karistustega, mis aitaksid liidusiseseid rikkumisi ära hoida või mida rikkumise korral määrata, samuti puuduvad piisavad individuaalsed õiguskaitsevahendid, mida saaksid kasutada tarbijad, kes on kandnud kahju Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (3) ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide rikkumise tõttu, ning puudujääke esineb ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/22/EÜ (4) kohases ettekirjutuste taotlemise menetluses.
Ettekirjutuste taotlemise menetlust tuleks käsitleda eraldi õigusaktis, millega muudetakse direktiivi 2009/22/EÜ ja asendatakse see.
- = -
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 98/6/EÜ, (5) 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL (6) sisaldavad nõudeid, mille kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused, mida määrata kõnealuste direktiivide ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi õigusnormide rikkumiste korral.
Lisaks sellele on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2394 (7) artikli 21 kohaselt nõutav, et liikmesriigid võtaksid tulemuslikul, tõhusal ja koordineeritud viisil õigusaktide täitmise tagamise meetmeid, sealhulgas määraksid karistusi, et lõpetada või keelustada laiaulatuslikud rikkumised või liidu mõõtmega laiaulatuslikud rikkumised.
- = -
(5) Karistusi käsitlevad kehtivad liikmesriikide õigusnormid erinevad liidu lõikes märkimisväärselt.
Eelkõige ei ole kõik liikmesriigid taganud, et laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutavatele kauplejatele saaks määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid trahve.
Seepärast tuleks direktiivide 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL kehtivaid karistusnorme täiustada ning samal ajal tuleks nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (8) lisada uued karistusnormid.
- = -
(6) Liikmesriikidel peaksid olema voli valida määratavate karistuste liik ja sätestada oma õigusnormides asjakohased menetlused karistuste määramiseks käesoleva direktiiviga muudetud direktiivide 93/13/EMÜ, 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL rikkumise korral.
- = -
(7) Selleks et soodustada karistuste järjepidevamat kohaldamist, eelkõige määruses (EL) 2017/2394 määratletud liidusiseste rikkumiste, laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral, tuleks direktiividesse 93/13/EMÜ, 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL lisada karistuste määramise ühised kriteeriumid, mille loetelu on mitteammendav ja näitlik.
Nende kriteeriumide raames tuleks muu hulgas arvesse võtta näiteks rikkumise laadi, raskusastet, ulatust ja kestust ning kahju heastamist, mida kaupleja on tekitatud kahju eest tarbijatele pakkunud.
Kui sama isik on pannud rikkumisi toime korduvalt, on see märk tema kalduvusest selliseid rikkumisi toime panna ja osutab selgelt teo raskusele ning seega vajadusele karistust karmistada, et saavutada tõhus hoiatav mõju.
Kui asjakohased andmed on kättesaadavad, tuleks arvesse võtta ka rikkumisest tulenenud rahalist kasu või rikkumise abil ära hoitud kahju.
Arvesse saab võtta ka juhtumi suhtes kohaldatavaid muid raskendavaid või kergendavaid asjaolusid.
- = -
(13) Liikmesriike ei tohiks takistada jätmast kehtima või kehtestamast liikmesriigi õiguses suuremaid käibepõhiseid maksimumtrahve laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest.
Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalik võtta selliste trahvide määramisel aluseks kaupleja ülemaailmne käive või laiendada trahve reguleerivaid õigusnorme muudele rikkumistele, mida määruse (EL) 2017/2394 artikliga 21 seotud käesoleva direktiivi sätted ei hõlma.
Nõuet määrata trahv, mille suurus on vähemalt 4 % kaupleja aastakäibest, ei tohiks kehtida liikmesriikide muude täiendavate õigusnormide suhtes, millega reguleeritakse perioodilisi karistusmakseid, näiteks päevatrahve, mis määratakse otsuse, korralduse, ajutise meetme, kaupleja kohustuse või muu meetme järgimata jätmise eest, eesmärgiga rikkumine lõpetada.
- = -
(14) direktiivis 93/13/EMÜ tuleks sätestada karistusnormid, et tugevdada selle heidutavat mõju.
Liikmesriikidel on voli reguleerida haldus- ja kohtumenetlusi, mille raames määratakse kõnealuse direktiivi rikkumise eest karistusi.
Eelkõige saaksid haldusasutused või liikmesriikide kohtud määrata karistusi lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamise korral, sealhulgas haldusasutuse algatatud kohtumenetluste alusel.
Karistusi peaksid saama määrata ka haldusasutused ja liikmesriigi kohtud, kui müüja või teenuste osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest, samuti kui müüja või teenuste osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud ebaõiglaseks.
Liikmesriigid võivad otsustada, et ka haldusasutustel on õigus tuvastada lepingutingimuste ebaõiglus.
Samuti võivad haldusasutused ja liikmesriikide kohtud määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks.
Liikmesriigid võivad sisse seada asjakohase korra individuaalset heastamist ja karistusi puudutava tegevuse koordineerimiseks liikmesriigi tasandil.
- = -
(17) Tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse toimivuskontrolli ning direktiivi 2011/83/EL paralleelse hindamise käigus tuvastati ka hulk valdkondi, milles tuleks kehtivaid liidu tarbijakaitsenorme ajakohastada.
Tulenevalt digitaalsete vahendite pidevast arengust on vajalik tarbijakaitsealase õiguse kohandamine.
- = -
(20) Seoses sellega tuleks muuta direktiivi 2005/29/EÜ I lisa, et sätestada ühemõtteliselt, et keelatud peaksid olema tavad, mille puhul ettevõtja annab tarbijale teavet otsingutulemuste vormis vastuseks tarbija veebiotsingule, ilma et selgelt avalikustataks makstud reklaami või makset, mis on tehtud konkreetselt selleks, et saavutada toodete kõrgemat kohta otsingutulemuste hulgas.
Kui ettevõtja on veebipõhise otsingufunktsiooni pakkujale toote kõrgema koha eest otsingutulemuste hulgas otseselt või kaudselt maksnud, peaks veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja tarbijaid sellest lühidal, hõlpsasti kättesaadaval ja arusaadaval viisil teavitama.
Kaudne makse võib seisneda selles, et ettevõtja võtab veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja ees lisakohustusi, mille konkreetseks tulemiks on kõrgem koht paremusjärjestuses.
Kaudne makse võib sisaldada suuremat vahendustasu tehingult ja erinevaid hüvitussüsteeme, mis toovad konkreetselt kaasa kõrgema koha paremusjärjestuses.
Makseid üldteenuste eest, nagu loetellu kandmise tasud või liikmemaksud, mis on seotud veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja poolt ettevõtjale pakutavate väga mitmesuguste funktsioonidega, ei tohiks käsitleda maksetena, mille konkreetseks eesmärgiks on saavutada toodetele kõrgemat kohta, tingimusel et sellised maksed ei ole ette nähtud kõrgema koha saavutamiseks.
Veebipõhist otsingufunktsiooni võivad pakkuda eri liiki veebikauplejad, sealhulgas vahendajad, näiteks internetipõhised kauplemiskohad, otsingumootorid ja võrdlusveebisaidid.
- = -
(21) Läbipaistvusnõudeid, mis on seotud järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetritega, reguleeritakse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/1150 (9).
Kõnealuse määruse kohased läbipaistvusnõuded hõlmavad mitmeid erinevaid veebiteenuste vahendajaid, sealhulgas internetipõhiseid kauplemiskohti, kuid neid kohaldatakse üksnes kauplejate ja veebiteenuste vahendajate vahel.
Seepärast tuleks sarnased läbipaistvusnõuded lisada direktiivi 2005/29/EÜ, et tagada tarbijatele piisav läbipaistvus.
Erandiks on veebipõhiste otsingumootorite pakkujad, kellelt kõnealuse määruse kohaselt juba nõutakse, et nad esitaksid peamised parameetrid, mis üksikult või kogumis on kõige olulisemad järjestuse kindlaksmääramisel, ja nende peamiste parameetrite suhtelise tähtsuse, lisades oma veebipõhistesse otsingumootoritesse hõlpsasti leitava ja avalikult kättesaadava kirjelduse lihtsas ja arusaadavas sõnastuses.
- = -
(23) Teavitamisnõue, mis on seotud järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetritega, ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2016/943 (10) kohaldamist.
Kauplejaid ei tohiks kohustada avaldama üksikasjalikku teavet oma järjestusmehhanismide, sealhulgas algoritmide toimimise kohta.
Kauplejad peaksid esitama järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetrite üldise kirjelduse, milles selgitatakse peamisi vaikeparameetreid, mida kaupleja kasutab, ja nende suhtelist tähtsust teiste parameetrite suhtes, ent seda kirjeldust ei pea esitama kohandatud viisil iga üksiku otsingu kohta.
- = -
(24) Kui tooteid pakutakse tarbijatele internetipõhises kauplemiskohas, peavad direktiivis 2011/83/EL nõutavat lepingueelset teavet andma nii internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja kui ka kolmandast isikust tarnija.
Selle tulemusena ei pruugi internetipõhist kauplemiskohta kasutavad tarbijad selgelt aru saada, kes on nende lepingupartnerid ning kuidas see mõjutab nende õigusi ja kohustusi.
- = -
(25) Internetipõhised kauplemiskohad tuleks direktiivide 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL kohaldamisel määratleda samamoodi kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 524/2013 (11) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/1148 (12).
Internetipõhise kauplemiskoha määratlust tuleks aga ajakohastada ja muuta see tehnoloogianeutraalsemaks, et hõlmata ka uuem tehnoloogia.
Seetõttu on asjakohane viidata „veebisaidi“ asemel tarkvarale, sealhulgas veebisaidile, veebisaidi osale või rakendusele, mida haldab kaupleja või mida hallatakse kaupleja nimel, kooskõlas mõistega „veebiliides“, mis on määratletud määruses (EL) 2017/2394, ja mõistega „internetipõhine kasutajaliides“, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2018/302 (13).
- = -
(26) direktiivides 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL tuleks internetipõhiste kauplemiskohtade jaoks seetõttu ette näha spetsiaalsed teavitamisnõuded, et teavitada internetipõhiseid kauplemiskohti kasutavaid tarbijaid pakkumiste järjestamise peamistest parameetritest ning sellest, kas nad sõlmivad lepingu ettevõtja või kaupleja või muu isikuga, näiteks mõne teise tarbijaga.
- = -
(27) Internetipõhised kauplemiskohad peaksid andma tarbijatele teavet selle kohta, kas kaupu, teenuseid või digisisu pakkuv kolmas isik on kaupleja või muu isik, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhisele kauplemiskohale.
Kui kolmas isik, kes pakub kaupu, teenuseid või digisisu, avaldab, et ta ei ole kaupleja, peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad esitama lühikese teate selle kohta, et sõlmitud lepingu suhtes ei kohaldata liidu tarbijakaitseõigusest tulenevaid tarbijaõigusi.
Lisaks sellele tuleks tarbijaid teavitada sellest, kuidas lepinguga seotud kohustused on jaotatud kaupu, teenuseid või digisisu pakkuva kolmanda isiku ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja vahel.
Teave tuleks esitada selgelt ja arusaadavalt ning mitte üksnes lepingu tüüptingimustes või muudes samalaadsetes lepingudokumentides.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele esitatavad teavitamisnõuded peaksid olema proportsionaalsed.
Teavitamisnõuetega tuleks tagada tasakaal tarbijakaitse kõrge taseme ja internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate konkurentsivõime vahel.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt ei tohiks nõuda konkreetsete tarbijaõiguste loetlemist, kui nad teavitavad tarbijaid tarbijaõiguste mittekohaldamisest.
See ei piira direktiivis 2011/83/EL, eeskätt selle artikli 6 lõikes 1 sätestatud tarbijate teavitamise nõuete kohaldamist.
Teave, mis tuleb esitada tarbijaõiguste tagamise eest vastutamise kohta, sõltub sellest, millised on internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajate ja asjaomaste kolmandast isikust kauplejate vahel sõlmitud lepingute tingimused.
Internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja võib teatada, et üksnes kolmandast isikust kaupleja on vastutav tarbijaõiguste tagamise eest või kirjeldada oma konkreetseid kohustusi, kui ta võtab vastutuse lepingu teatavate aspektide, näiteks tarnimise või taganemisõiguse täitmise eest.
- = -
(28) Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31/EÜ (14) artikli 15 lõikega 1 ei tuleks internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatelt nõuda kolmandast isikust tarnijate õigusliku seisundi kontrollimist.
Selle asemel peaksid internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad nõudma kolmandatelt isikutelt, kes tarnivad internetipõhise kauplemiskoha vahendusel, et nad annaksid tarbijakaitseõiguse kohaldamiseks teada, kas nad on kauplejad või muud isikud, ning edastaksid selle teabe internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatele.
- = -
(29) Võttes arvesse internetipõhiste kauplemiskohtadega seotud tehnoloogia kiiret arengut ja vajadust tagada tarbijakaitse kõrge tase, peaksid liikmesriigid saama võtta sel eesmärgil vastu eriomased lisameetmed või jätta need kehtima.
Sellised normid peaksid olema proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning need ei tohiks piirata direktiivi 2000/31/EÜ kohaldamist.
- = -
(30) direktiivis 2011/83/EL sätestatud digitaalse infosisu ja digiteenuste määratlused tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/770 (15) sätestatud määratlustega.
direktiiviga (EL) 2019/770 hõlmatud digisisu hõlmab üksikut üleandmistoimingut, üksikute üleandmistoimingute seeriat ja pidevat üleandmist teatava ajavahemiku jooksul.
Pideva üleandmise element ei peaks tingimata eeldama pikaajalist üleandmist.
Selliseid juhtumeid nagu videoklippide voogedastus veebis tuleks käsitada pideva üleandmisena teatava ajavahemiku jooksul, sõltumata audiovisuaalse faili tegelikust kestusest.
Seepärast võib olla raske teha vahet teatavat liiki digitaalse infosisu ja digiteenuse vahel, kuna mõlemad võivad hõlmata pidevat kauplejapoolset üleandmist kogu lepingu kestuse jooksul.
Digiteenuste näiteks on video- ja helifailide jagamise teenused ja muu failide majutamine, tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvepõhiselt, pilvsalvestus, veebimeilid, sotsiaalmeedia ja pilverakendused.
Teenuseosutaja järjepidev kaasatus õigustab direktiivis 2011/83/EL ette nähtud taganemisõiguse normide kohaldamist, millega võimaldatakse tarbijal tegelikkuses proovida teenust 14 päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest ja otsustada, kas ta soovib seda kasutada või mitte.
Niisuguse digitaalse infosisu üleandmise lepingute puhul, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, on tegemist ühekordse toiminguga, mille eesmärk on anda tarbijale üle teatav digitaalne infosisu, nagu konkreetsed muusika- või videofailid.
Digitaalse infosisu üleandmise lepingute suhtes, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud erandit taganemisõigusest, mille kohaselt tarbija kaotab oma taganemisõiguse, kui lepingu täitmine, näiteks sisu allalaadimine või voogedastamine, on alanud vastavalt tarbija eelnevale sõnaselgele nõusolekule alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja kinnitusele, et ta on teadlik, et kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kahtluse korral, kas leping on teenusleping või sellise digitaalse infosisu üleandmise leping, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, tuleks kohaldada teenuslepingutest taganemise õigust reguleerivaid norme.
- = -
(31) Digitaalset infosisu antakse üle ja digiteenuseid osutatakse internetis sageli selliste lepingute alusel, mille kohaselt tarbija ei maksa kauplejale hinda, vaid esitab talle isikuandmeid.
direktiivi 2011/83/EL juba kohaldatakse selliste lepingute suhtes, mille alusel antakse üle digitaalset infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal (st internetipõhist digitaalset infosisu), olenemata sellest, kas tarbija tasub selle eest hinna või esitab tarnijale isikuandmeid.
Teenuslepingute, sealhulgas digiteenuste osutamise lepingute suhtes kohaldatakse kõnealust direktiivi seevastu ainult siis, kui lepingutes on ette nähtud, et tarbija maksab hinna või kohustub seda tegema.
Järelikult ei kohaldata kõnealust direktiivi selliste digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille alusel esitab tarbija kauplejale isikuandmeid ega maksa teenuse eest hinda.
Arvestades tasuliste digiteenuste ja isikuandmete eest osutatavate digiteenuste samalaadsust ja vastastikust asendatavust, tuleks nende suhtes kohaldada kõnealuse direktiivi samu norme.
- = -
(32) Tuleks tagada direktiivi 2011/83/EL ja direktiivi (EL) 2019/770 kohaldamisalade sidusus; direktiivi (EL) 2019/770 kohaldatakse selliste digisisu üleandmise või digiteenuste osutamise lepingute suhtes, mille raames esitab tarbija kauplejale isikuandmeid või kohustub seda tegema.
- = -
(33) Seetõttu tuleks direktiivi 2011/83/EL kohaldamisala laiendada, et hõlmatud oleksid ka lepingud, mille raames kaupleja osutab või kohustub osutama tarbijale digiteenust ja tarbija esitab või kohustub esitama kauplejale isikuandmeid.
Sarnaselt lepingutele, mille alusel antakse üle digitaalne infosisu, mis ei paikne füüsilisel andmekandjal, tuleks kõnealust direktiivi kohaldada, kui tarbija esitab või kohustub esitama kauplejale isikuandmeid, välja arvatud juhul, kui kaupleja töötleb tarbija esitatud isikuandmeid üksnes digitaalse infosisu üleandmiseks või digiteenuse osutamiseks ega töötle kõnealuseid andmeid ühelgi muul eesmärgil.
Isikuandmete töötlemine peaks toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (16).
- = -
(34) Selleks et tagada täielik kooskõla direktiiviga (EL) 2019/770, ei tohiks juhul, kui digitaalset infosisu ei anta üle või digiteenuseid ei osutata hinna eest, kohaldada direktiivi 2011/83/EL ka olukorras, kus kaupleja kogub isikuandmeid üksnes selleks, et täita tema kui kaupleja suhtes kohaldatavaid õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
Sellised olukorrad võivad hõlmata näiteks juhtumeid, mil kohaldatava õigusega nõutakse tarbijalt registreerumist turvalisuse ja tuvastamise eesmärgil.
- = -
(35) Samuti ei peaks direktiivi 2011/83/EL kohaldama olukorras, kus kaupleja kogub ainult metaandmeid, näiteks tarbija seadme või veebisirvimise kohta, välja arvatud juhul, kui seda olukorda loetakse liikmesriigi õiguse kohaselt lepinguks.
Kõnealust direktiivi ei tuleks kohaldada ka olukorras, kus tarbijale, ilma et ta oleks kauplejaga lepingut sõlminud, näidatakse reklaame üksnes selleks, et saada juurdepääsu digitaalsele infosisule või digiteenusele.
Siiski peaks liikmesriikidele jääma õigus laiendada kõnealuse direktiivi kohaldamist olukordadele, mis ei kuulu kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse, või selliseid olukordi muul viisil reguleerida.
- = -
(36) Funktsionaalsuse mõistet peaks käsitama kui viidet viisidele, kuidas digitaalset infosisu või digiteenuseid saab kasutada.
Näiteks tehniliste piirangute puudumine või olemasolu, nagu digitaalõiguste haldamine või piirkondade kodeerimine, võib mõjutada digitaalse infosisu või digiteenuse võimet täita kõiki oma ülesandeid, võttes arvesse selle eesmärki.
Koostalitlusvõime mõiste seondub digitaalse infosisu või digiteenuse võimega toimida koos sellise riist- või tarkvaraga, mis erineb nendest, millega koos sama liiki digitaalset infosisu või digiteenust tavaliselt kasutatakse.
Edukas toimimine võib hõlmata näiteks digitaalse infosisu või digiteenuse võimet sellise muu tark- või riistvaraga teavet vahetada ja vahetatud teavet kasutada. Ühilduvuse mõiste on määratletud direktiivis (EL) 2019/770.
- = -
(37) direktiivi 2011/83/EL artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8 nõutakse kauplejatelt nii väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute kui ka kauglepingute puhul, et nad saaksid tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku, kui lepingut asutakse täitma enne taganemistähtaja lõppu.
Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis a on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija osutatud teenuste eest tasuma.
Tarbijalt eelneva sõnaselge nõusoleku saamise nõue on seega asjakohane üksnes selliste teenuste, sealhulgas digiteenuste puhul, mida osutatakse hinna alusel.
Artikli 7 lõiget 3 ja artikli 8 lõiget 8 tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek kohaldataks üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat teenuse eest maksma.
- = -
(38) direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis m on sätestatud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses digitaalse infosisuga, mida ei anta üle füüsilisel andmekandjal, kui tarbija on andnud eelneva sõnaselge nõusoleku alustada lepingu täitmist enne taganemistähtaja lõppu ja ta on andnud kinnituse, et ta on teadlik, et ta kaotab seeläbi taganemisõiguse.
Kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 4 punktis b on kauplejale selle nõude täitmata jätmise korral ette nähtud lepingust tulenev sanktsioon, nimelt ei pea tarbija talle üle antud digitaalse infosisu eest tasuma.
Nõue saada tarbija eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus on seega asjakohane ainult sellise digitaalse infosisu puhul, mis antakse üle hinna eest.
Artikli 16 esimese lõigu punkti m tuleb seetõttu muuta nii, et kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldataks ainult selliste lepingute suhtes, millega kohustatakse tarbijat maksma.
- = -
(39) direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 on sätestatud nõue esitada kindla hinnaga toote ostukutse korral konkreetne teave.
Kõnealuseid teavitamisnõudeid kohaldatakse juba reklaamimise etapis, samal ajal kui direktiivis 2011/83/EL on samasugused ja muud üksikasjalikumad teavitamisnõuded ette nähtud hilisemas lepingueelses etapis (st vahetult enne seda, kui tarbija lepingu sõlmib).
Järelikult võidakse ettevõtjatelt ja kauplejatelt nõuda sama teabe esitamist reklaamimise etapis (näiteks reklaami kuvamisel meediaveebisaidil) ja lepingueelses etapis (näiteks nende veebikaupluste saitidel).
- = -
(40) direktiivi 2005/29/EÜ artikli 7 lõikes 4 loetletud teavitamisnõuded hõlmavad tarbija teavitamist ettevõtja kasutatavast kaebuste lahendamise korrast.
Tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse toimivuskontrolli tulemused näitavad, et see teave on kõige asjakohasem lepingueelses etapis, mida reguleeritakse direktiiviga 2011/83/EL.
Seetõttu tuleks välja jätta direktiivis 2005/29/EÜ sätestatud nõue esitada selline teave ostukutses reklaamimise etapis.
- = -
(41) direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis h nõutakse kauplejatelt, et nad esitaksid tarbijatele lepingueelse teabe taganemisõiguse kohta, sealhulgas direktiivi I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvormi.
Kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikes 4 on ette nähtud lihtsam lepingueelne teavitamisnõue, kui leping sõlmitakse kaugsidevahendi abil, mis seab piiranguid teabe esitamise ruumile või ajale, näiteks telefoni, hääljuhitavate ostuabiliste või SMSi teel.
Kohustuslik lepingueelne teave, mis tuleb esitada kaugsidevahendis või selle kaudu, hõlmab teavet taganemisõigusest, nagu sellele on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis h.
Seega hõlmab see ka nõuet esitada I lisa B osas esitatud taganemisteate näidisvorm.
Paraku ei ole juhul, kui leping on sõlmitud selliste vahendite kaudu nagu telefon või hääljuhitav ostuabiline, võimalik taganemisteate vormi esitada ja taganemisteate vormi esitamine kasutajasõbralikul viisil ei pruugi olla tehniliselt teostatav ka muude artikli 8 lõike 4 kohaldamisalasse jäävate kaugsidevahendite kasutamise korral.
Seepärast on asjakohane jätta taganemisteate näidisvormi esitamise nõue välja nende teavitamisnõuete hulgast, mis kehtivad teabe suhtes, mida kauplejad peavad alati esitama sellistes kaugsidevahendites või nende kaudu, mida kasutatakse artikli 8 lõike 4 kohaselt lepingu sõlmimiseks.
- = -
(42) direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis a on ette nähtud erand taganemisõiguse kasutamisest seoses teenuslepingutega, kui teenus on täielikult osutatud ja selle osutamine on alanud tarbija eelneval sõnaselgel nõusolekul ning kui tarbija on andnud kinnituse selle kohta, et ta on teadlik taganemisõiguse kaotusest juhul, kui kaupleja on lepingu täies mahus täitnud.
Vastupidiselt sellele nõutakse kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 8, milles käsitletakse kaupleja kohustusi olukorras, kus lepingu täitmist on alustatud enne taganemistähtaja lõppu, et kaupleja saaks tarbijalt üksnes eelneva sõnaselge nõusoleku, mitte kinnituse taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel.
Kõnealuste õigusnormide sidususe tagamiseks tuleb artikli 7 lõikesse 3 ja artikli 8 lõikesse 8 lisada kaupleja kohustus saada tarbijalt ka kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel, kui lepingust tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Lisaks sellele tuleks artikli 16 esimese lõigu punkti a muuta, et võtta arvesse artikli 7 lõike 3 ja artikli 8 lõike 8 muudatusi, mille kohaselt kauplejatele esitatavat nõuet saada tarbijalt eelnev sõnaselge nõusolek ja kinnitus kohaldatakse üksnes selliste teenuslepingute suhtes, millest tuleneb tarbijale maksmiskohustus.
Liikmesriikidele tuleks anda siiski valikuvõimalus mitte kohaldada nõuet saada tarbijalt kinnitus taganemisõiguse kaotamise kohta lepingu täitmise järel nende teenuslepingute suhtes, mille puhul tarbija on kauplejalt konkreetselt taotlenud kohaletulekut selleks, et kaupleja teeks parandustöid.
Kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis c on sätestatud erand taganemisõigusest lepingute puhul, mis on seotud sellise kauba tarnimisega, mis on valmistatud tarbija esitatud nõuete järgi või mis on selgelt kohandatud konkreetse tarbija vajadustele.
Nimetatud erand hõlmab näiteks eritellimusel mööbli tootmist ja paigaldamist tarbija kodus, kui seda tehakse ühe müügilepingu alusel.
- = -
(43) direktiivi 2011/83/EL artikli 16 esimese lõigu punktis b sätestatud taganemisõiguse kasutamisega seotud erandit tuleks lugeda kohaldatavaks ka muu kui võrguenergia individuaalsete tarnete lepingute suhtes, sest selle hind sõltub kauba- või energiaturgudel esinevatest kõikumisest, mida kaupleja ei saa mõjutada ja mis võib ilmneda taganemistähtaja jooksul.
- = -
(44) direktiivi 2011/83/EL artikli 14 lõikes 4 on sätestatud tingimused, mille korral tarbija ei pea taganemisõigust kasutades kandma talle osutatud teenuste ja kommunaalteenuste ning sellise digitaalse infosisu kulusid, mida ei ole talle üle antud füüsilisel andmekandjal.
Kui üks neist tingimustest on täidetud, ei pea tarbija tasuma talle enne tema taganemisõiguse kasutamist osutatud teenuse, kommunaalteenuste või talle üle antud digitaalse infosisu hinda.
Digitaalse infosisu puhul on artikli 14 lõike 4 punkti b alapunkti iii alusel üks neist mittekumuleeruvatest tingimustest olukord, kus puudub kinnitus lepingu sõlmimise kohta, sealhulgas kinnitus tarbija eelneva sõnaselge nõusoleku kohta, et lepingu täitmist võib alustada enne taganemistähtaja lõppu ja et nõusoleku andmisega kaotab ta oma taganemisõiguse.
Siiski ei sisaldu see tingimus kõnealuse direktiivi artikli 16 esimese lõigu punktis m sätestatud taganemisõiguse kaotamise tingimustes, tekitades ebakindlust seoses tarbijate võimalusega tugineda artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktile iii, kui teised kaks artikli 14 lõike 4 punktis b sätestatud tingimust on täidetud, ja selle tulemusel kaotatakse taganemisõigus vastavalt artikli 16 esimese lõigu punktile m.
Seepärast tuleks artikli 14 lõike 4 punkti b alapunktis iii sätestatud tingimus lisada artikli 16 esimese lõigu punkti m, et võimaldada tarbijal kasutada taganemisõigust, kui see tingimus ei ole täidetud, ja sellest tulenevalt kasutada artikli 14 lõikes 4 sätestatud õigusi.
- = -
(45) Kauplejad võivad kohandada oma pakkumiste hinda konkreetsete tarbijate või konkreetsete tarbijakategooriate vajadustele, tuginedes automatiseeritud töötlusel põhinevale otsustusprotsessile ja tarbijate käitumise profiilianalüüsile, mis võimaldab kauplejatel hinnata tarbija ostujõudu.
Tarbijaid tuleks seepärast selgelt teavitada, kui neile esitletud hinda on automatiseeritud töötlusel põhineva otsustusprotsessi alusel isikupõhiselt kohandatud, et nad saaksid ostuotsuse tegemisel potentsiaalseid riske arvesse võtta.
Sellest tulenevalt tuleks lisada direktiivi 2011/83/EL teavitamise erinõuded, et teavitada tarbijat, kui hinda on automatiseeritud töötlusel põhineva otsustusprotsessi alusel isikupõhiselt kohandatud.
Kõnealust teavitamisnõuet ei peaks kohaldama selliste meetodite nagu dünaamilise või reaalajas toimuva hinnakujunduse suhtes, mis hõlmab hinna muutmist väga paindlikult ja kiirelt vastuseks turunõudlusele, kui need meetodid ei kätke endas isikupõhist kohandamist, mis toimub automatiseeritud töötlusel põhineva otsustusprotsessi alusel.
Kõnealune teavitamisnõue ei piira määruse (EL) 2016/679 kohaldamist, milles sätestatakse muu hulgas üksikisiku õigus sellele, et tema suhtes ei kohaldata individuaalset automatiseeritud töötlusel põhinevat otsustusprotsessi, sealhulgas profiilianalüüsi.
- = -
(46) Tehnoloogia arengu tõttu tuleb direktiivi 2011/83/EL artikli 6 lõike 1 punktis c esitatud sidevahendite loetelust välja jätta viide faksinumbrile, sest faksi kasutatakse tänapäeval harva ja see sidevahend on laias laastus iganenud.
- = -
(48) Need käesoleva direktiivi sätted, milles käsitletakse tarbijate arvustusi ja toetusavaldusi, ei piira üldist ja seaduslikku reklaamitava esitada liialdavaid väiteid või väiteid, mida ei tule võtta sõna-sõnalt.
- = -
(52) Sellist tava võib seega pidada direktiiviga 2005/29/EÜ vastuolus olevaks tavaks, kui asjakohaseid elemente on juhtumipõhiselt hinnatud.
Selleks et aidata liikmesriikide tarbijakaitse- ja toiduametitel kehtivat liidu õigust hõlpsamini kohaldada, on komisjoni 29.
septembri 2017.
aasta teatises (milles käsitletakse liidu toidu- ja tarbijakaitsealaste õigusnormide kohaldamist toodete kvaliteedierinevuse suhtes – toiduained) esitatud juhised kehtivate liidu normide kohaldamise kohta toidu kvaliteedierinevuse juhtumite korral.
Seoses sellega esitas komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus 25.
aprillil 2018 toidukaupade valiku ja testimise raamistiku kvaliteediga seonduvate omaduste hindamiseks: ELi ühtlustatud testimismetodoloogia.
- = -
(53) Õigusaktide täitmise tagamisel saadud kogemused on siiski näidanud, et ilma selgete säteteta ei pruugi tarbijatele, ettevõtjatele ja liikmesriikide pädevatele asutustele olla selge, millised kaubandustavad võivad olla direktiiviga 2005/29/EÜ vastuolus.
Seetõttu tuleks kõnealust direktiivi muuta, et tagada nii ettevõtjatele kui ka täitevasutustele õiguskindlus ja reguleerida sõnaselgelt olukorda, kus kaupa turustatakse identsena kaubaga, mis on käibel teistes liikmesriikides, ehkki sellel kaubal on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused.
Kooskõlas käesoleva direktiiviga muudetud direktiiviga 2005/29/EÜ peaksid pädevad asutused selliseid tavasid hindama ja käsitlema juhtumipõhiselt.
Hindamisel peaks pädev asutus võtma arvesse seda, kas tarbijad suudavad selliseid kaupu kergesti eristada, samuti ettevõtja õigust kohandada sama kaubamärgi kaupu erinevatele geograafilistele turgudele õiguspärastel ja objektiivsetel põhjustel, milleks on näiteks liikmesriigi õigus, toorainete kättesaadavus või hooajalisus või vabatahtlikud strateegiad, mille eesmärk on parandada juurdepääsu tervislikule täisväärtuslikule toidule, ning ettevõtja õigust pakkuda sama kaubamärgi kaupu erinevatel geograafilistel turgudel eri kaalu või mahuga pakendites.
Pädevad asutused peaksid hindama, kas tarbijad saavad sellist eristamist kergesti tuvastada, pöörates tähelepanu teabe kättesaadavusele ja piisavusele.
On oluline, et tarbijaid teavitataks kaupade eristamisest õigustatud ja objektiivsetest teguritest tulenevalt.
Ettevõtjad peaksid olema vabad andma sellist teavet eri viisidel, mis võimaldavad tarbijail vajalikule teabele juurde pääseda. Üldiselt peaksid ettevõtjad eelistama alternatiive teabe esitamisele kaupade märgistel.
Järgida tuleks asjakohaseid liidu valdkondlikke norme ja kaupade vaba liikumist käsitlevaid norme.
- = -
(54) Ehkki väljaspool äriruume toimuvaks müügiks kasutatakse õiguspäraseid ja hästi toimivaid kanaleid, nagu müük kaupleja äriruumides ja kaugmüük, võivad mõned muud, eriti agressiivsed või eksitavad turustamis- või müügitavad, näiteks tarbija külastamine tema enda kodus või väljasõidud, nagu on osutatud direktiivi 2011/83/EL artikli 2 punktis 8, survestada tarbijat ostma kaupu või teenuseid, mida ta muidu ei ostaks, või ostma kaupu või teenuseid ülemäära kõrge hinnaga ning selle eest sageli kohe maksma.
Sellised tavad on sageli suunatud eakatele inimestele ja teistele haavatavatele tarbijatele.
Teatavad liikmesriigid käsitavad selliseid tavasid ebasoovitavatena ja peavad vajalikuks piirata direktiivis 2011/83/EL määratletud väljaspool äriruume toimuva müügi teatavaid vorme ja aspekte, näiteks toote agressiivset ja eksitavat turustamist või müüki, mis toimub tarbija kodu eelneva kokkuleppeta külastamise või väljasõitude kaudu.
Kui sellised piirangud on kehtestatud muul põhjusel kui tarbijakaitse, näiteks avalikes huvides või tarbijate eraelu austamiseks vastavalt harta artiklile 7, jäävad need väljapoole direktiivi 2005/29/EÜ kohaldamisala.
- = -
(55) Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ja selleks, et hõlbustada õigusaktide täitmise tagamist, tuleks selgitada, et direktiiviga 2005/29/EÜ ei võeta liikmesriikidelt vabadust võtta vastu õigusnorme, millega kaitstakse veelgi enam tarbijate õigustatud huve ebaausate kaubandustavade eest, mis seisneb selles, et ettevõtja külastab tarbijat eelneva kokkuleppeta tarbija kodus, et reklaamida või müüa tooteid, või et ettevõtja korraldab väljasõite eesmärgiga reklaamida või müüa tarbijatele tooteid, kui sellised õigusnormid on õigustatud tarbijakaitse vajadusega.
Kõik sellised normid peaksid olema proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning nendega ei tohiks nimetatud müügikanaleid kui selliseid keelustada.
Liikmesriikide vastu võetud normidega võiks näiteks määrata kindlaks kellaaja, millal külastused tarbijate kodudesse ilma nende sõnaselge taotluseta ei ole lubatud, või keelata sellised külastused, kui tarbija on nähtavalt osutanud, et sellised külastused ei ole vastuvõetavad, või näha ette maksemenetluse.
Lisaks võiks selliste normidega kehtestada direktiiviga 2011/83/EL ühtlustatud valdkondades kaitsvamad normid.
Seepärast tuleks direktiivi 2011/83/EL muuta, võimaldamaks liikmesriikidel võtta vastu riigisiseseid norme, et anda taganemisõiguseks pikem tähtaeg, ja teha erandeid taganemisõiguse kasutamisega seotud konkreetsetest eranditest.
Liikmesriikidelt tuleks nõuda, et nad teataksid komisjonile kõikidest õigusnormidest, mille nad on sellega seoses vastu võtnud, et komisjon saaks teha selle teabe kättesaadavaks kõigile huvitatud isikutele ning jälgida selliste meetmete proportsionaalsust ja õiguspärasust.
- = -
(56) Kui tegemist on agressiivsete ja eksitavate tavadega ürituste kontekstis, mis on korraldatud muudes kohtades kui ettevõtja äriruumid, ei piira direktiiv 2005/29/EÜ asutamistingimusi ega lubade andmise kordasid, mida liikmesriigid võivad ettevõtjatele kehtestada.
Lisaks ei piira kõnealune direktiiv liikmesriigi lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, sõlmimist ja mõju käsitlevate normide kohaldamist.
Agressiivsed ja eksitavad tavad ürituste kontekstis, mis on korraldatud muudes kohtades kui ettevõtja äriruumid, võib keelata vastavalt üksikjuhtumipõhisele hindamisele vastavalt kõnealuse direktiivi artiklitele 5–9.
Lisaks sellele sisaldab kõnealuse direktiivi I lisa selliste tavade üldist keelustamist, mille puhul ettevõtja loob mulje, et ta ei tegutse vastavalt oma kutsetegevusega seotud eesmärgile, ning selliste tavade üldist keelustamist, millega luuakse mulje, et tarbija ei saa ruumist enne lepingu sõlmimist lahkuda.
Komisjon peaks hindama, kas kehtivad normid tagavad piisaval tasemel tarbijakaitse ja liikmesriikidele piisavad vahendid selliste tavade tulemuslikuks käsitlemiseks.
- = -
(57) Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriigi lepinguõiguse neid küsimusi, mida direktiiviga ei reguleerita.
Seetõttu ei tohiks käesolev direktiiv piirata liikmesriigi lepinguõigust, millega reguleeritakse näiteks lepingu sõlmimist või kehtivust sellistel juhtudel nagu nõusoleku puudumine või loata kaubanduslik tegevus.
- = -
(59) Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28.
septembri 2011.
aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (17) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel.
Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.
- = -
(60) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt ajakohastada tarbijakaitseõigust ja tagada paremini selle täitmine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid probleemi liiduülese olemuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,
- = -